Anastasia ja tema lugu JURA Superautomaticast
Palju aastaid tagasi, kui minu vanaisa oli veel noor mees, reisis ta külla oma lapsepõlvesõbrale, kes oli juba aastaid elanud Šveitsis. See oli tema esimene kord nii kaugele kodust minna ja ta meenutas seda reisi kui üht elu eredamat hetke. Nad veetsid palju aega mägedes, jõid veini ja vestlesid hiliste öötundideni. Selle reisi ajal kinkis sõber talle JURA kohvimasina, mis oli tol ajal midagi väga erilist, peaaegu eksootilist.
Vanaisa rääkis, et masina tagasi toomine Lätti oli omaette seiklus. See oli suur, raske ja nõudis palju vaeva aga ta ei andnud alla. Juba siis tundis, et see saab olema midagi enamat kui lihtsalt kohvimasin.
Väikeses köögis üles seatud, sai sellest kodu süda. Igal hommikul valmistas ta kohvi endale ja vanaemale ning kogu maja täitus värskelt jahvatatud kohvi lõhnaga.
Kui ma olin väga väike, tundus see mulle nagu maagiline aparaat. Mulle meeldis nuppe vajutada, kuulata selle tasast surinat ja vaadata, kuidas tass täitus lõhnava joogiga. Me mängisime vanaisaga kohvikut. Mina panin põlle ette ja tema istus köögilaua taga nagu klient, kes tellis alati midagi erilist. Ma serveerisin talle kujuteldavat kohvi ja tema teeskles, et joob seda ning kiitis minu barista oskuseid.
Ta jälgis alati hoolega, et ma midagi ära ei lõhuks. Tema kallis JURA oli peaaegu nagu perekonna reliikvia. Ta ütles tihti: “See masin ei ole ainult metall ja juhtmed. See on täis mälestusi. Igal lonksul on elu maitse.”
Aastad möödusid. Mina kasvasin suureks, aga iga kord koju tulles seisis seesama JURA kohvimasin ikka veel köögis. Vanaisa kasutas seda endiselt, kuigi harvem. Erilistel hommikutel või kui tulid külalised. Ta ütles: “Head kohvi ei tohi juua kiirustades. Selle jaoks on vaja aega, vaikust ja rahu.”